Kuulmispuudele keskendunud eripedagoogika osa nimetatakse surdopedagoogikaks ja vastavat spetsialistisurdopedagoogiks. Kuulmispuuet esineb umbes 6% rahvastikust, enamik vaegkuuljatest on täiskasvanud, 50% on vanemad kui 60 aastat. Kurte on Eestis umbes 1500 (0,1% elanikkonnast), vaegkuuljaid umbes 9000. Kooliealistest on kurte kuni 2 õpilast tuhandest. Seega on tegemist üsna harva esineva haridusliku erivajadusega. Tänu meditsiinitehnika arengule (kvaliteetsemad kuuldeaparaadid, sisekõrva implantaatide paigaldamine) on pikaajalist eriabi vajavate kuulmispuudega laste arv viimastel aastatel veel oluliselt vähenenud.
Kuulmishäiretega inimesteks nimetatakse neid, kelle kuulmine on teatud määral nõrgenenud. Kui kuulmine võimaldab kõne mõistmist, on tegemist vaegkuulja ehk nürmikuga. Kui kuulmist ei ole võimalik kasutada kõne mõistmiseks (isegi kuulmisaparaadi abil), on tegemist kurdiga. Kergema kuulmislangusega lapsed kuulevad tavalist kõnet 4 – 6 meetri kauguselt, sosinkõnet vahetult kõrva juures. Keskmise kuulmislangusega lapsed kuulevad kõnet halvasti isegi kõrva juures, tajudes vaid sõna üldist struktuuri ja lausekontuure. Kurtuse ja raske astme vaegkuulmisekorral õpivad lapsed tavaliselt erikoolis (kuulmislanguse III ja IV aste); keskmine (II aste) ja kerge (I aste) vaegkuulmise korral saavad lapsed kuulmisaparaadiga hakkama tavakoolis, kuid vajavad logopeedi abi. Piir kurtuse ja vaegkuulmise vahel on ähmane, see ei sõltu ainult detsibellidest, vaid sellest, kuidas olemasolev kuulmisjääk on ära kasutatud. Põhiline erinevus kurtide ja nürmikute vahel on selles, et nürmikud omavad potentsiaali kõne õppimiseks auditiivsel teel. Määravaks on kogukond, kuhu nad kuuluvad.
Kui inimene on kaotanud kuulmise alles pärast suulise keele omandamist (alates 3,5 eluaastast) on tahiliskurdistunud. Kurdistuda võib eri põhjustel erinevatel eluperioodidel: lapsena, täiskasvanuna, vanaduses. Kui laps kaotab kuulmise enne kõne omandamist, on tegemist varatekkelise kurtusega. Sünnipärane kurtus on tavalisem kui imikueas tekkinud kurtus, seetõttu räägitakse ka lihtsustatult kaasasündinud kurtusest.
Sünnipärastel kurtidel ei ole hääletaju, välja arvatud mõnel juhul rütmitaju, kui helilaine on nii tugev, et seda on tunda. Kaasasündinud kurtuse korral ei ole lapsel võimalik loomulikul teel kõnekeelt õppida. Viipekeel, mis produtseeritakse käte, keha ning näo miimika abil, on kurdile inimesele asendamatu. Kurt laps ei saa suulist kõnet loomulikul teel omandada, sest ta ainult näeb huulte liikumist ja näoilmeid. Kui ta saab võimaluse õppida viipekeelt, siis see mõjutab oluliselt mõtlemise ja muu teadvuse arengut. Kui kurdil lapsel on kurdid vanemad, siis viibib ta viipekeele keskkonnas ja tal on samad võimalused loomuliku keele omandamiseks nagu kuuljal lapsel kõne omandamiseks.
Sisekõrvaimplantaat on kõrgtehnoloogiline seade, mis võimaldab kurdil inimesel saada osa ümbritsevatest helidest, st kuulda. Väikelapseeas implantaadi saanud pisikestel kurtidel on head eeldused õppida kuulama ja rääkima ning täiskasvanuna olla konkurentsivõimelisemad tööturul. Ka hiliskurdistunud täiskasvanutel on võimalus implantaadist märkimisväärset kasu saada. Nii laste kui täiskasvanute puhul on oluline, kui pikk on ajavahemik kurdistumisest implantaadi saamiseni. Mida lühem see aeg on (ehk laste puhul – mida noorem on laps), seda paremad on lõpptulemused.
Kurtide hulgas moodustavad omaette rühma pimekurdid, kes ei ole suutelised kasutama ei suulist kõnet ega tavalist viipekeelt. Nende puudutustel põhinevat ehk taktiilset keelt võib nimetada käest-kätte viiplemiseks.
Kuulmiskahjustuse põhjused ja mõju lapse üldisele arengule
Kuulmiskahjustuse põhjused on üsasisesed nakkushaigused (punetised, süüfilis jt), ototoksiliste ravimite tarvitamine raseduse perioodil ja väikelapseeas, sünnitrauma, aju vastavate keskuste arenguhäired, meningiit, leetrid, punetised, gripp, kõrvapõletik, mürakahjustused, umbes 20% on pärilikkust (90% kuulmispuudega lastest sünnib kuuljate perekonda).
Kuulmisel on väga suur roll sotsiaalses arengus, sest suhtlemine on seotud eelkõige kuulmisega. Kuulmispuude mõju lapse üldisele arengule sõltub kuulmislanguse sügavusest, tekkeajast, laadist, võimalikest lisapuuetest, sellest kas vanemad on kurdid või kuuljad. Oluline on kuulmislanguse varane diagnoosimine. Kurtust on võimalik diagnoosida hiljemalt 3. elukuul, vaegkuulmist 3. eluaastal. Varase diagnoosimise korral saab alustada varakult kuuldetaju arendamist, see allub treeningule kõige paremini 2. eluaastani, kõne arenguks optimaalne aeg on 3. eluaasta.
Kõne areng sõltub ka kahjustuse tekkimise ajast:
- kui kuulmiskahjustus tekib enne teist eluaastat, siis kõne kaob täiesti;
- 2-5 eluaastat – kõne säilib ca 1a;
- 5-6 eluaasta vahel – kõne säilib osaliselt;
- pärast 7. eluaastat, kõne säilib, kuid areng pidurdub, tekivad intonatsiooni ja tempo muutused.
Lähtuvalt kõneseisundist võib kuulmispuudega lapsi liigitada järgmiselt: kõnetud; lapsed, kes kasutavad üksiksõnu; lapsed, kes kasutavad agrammatilist fraasi; eakohase kõnega lapsed. Kõnearengu probleemide kõrval esineb kõnepuudega lastel ka mahajäämust kognitiivses ning isiksuse arengus, sagedased on ka tasakaalu- ja koordinatsioonihäired (teisesed puuded).
Väike kuulmislangus jääb tihti diagnoosimata, kuid koolis ilmneb, et hääldus on ebatäpne, esinevad vältevead etteütlustes, tähelepanu hajuvus, korraldustele mittereageerimine jm. Kerge kuulmislangus ei pruugi täiskasvanule probleemiks olla, kuid lapse puhul võib takistada see tema üldist arengut. Need lapsed vajavad kindlasti logopeedilist abi. Põhilised kuulmisabivahendid on individuaalsed kuuldeaparaadid ja sisekõrva implantaadid. Kui tavakoolis käib sügava või keskmise nürmusega laps, siis peab õpetaja kandma mikrofoni ja saatjat, õpilane kuuldeaparaati (FM süsteem lisa-kuulmisabivahendina).
Kuulmislangusega inimestele jäävad siiski probleemiks kuulmisabivahenditega kuulmine distantsilt, kuulmine kui esineb taustamüra, heli asukoha määramine, muusika kuulamine, teleri vaatamine, raadio kuulamine ja kino külastamine. Kuulmispuudega inimesed jälgivad kõnest aru saamiseks ka inimese nägu ja loevad huultelt.
- rääkida selgelt (suud rohkem avada, et oleks võimalik suult lugeda) ja kuuldavalt (mitte karjuda; kui on midagi suus, siis sinu kõne ei ole arusaadav), näoga vaegkuulja poole, valgus peaks langema rääkija näole;
- kurt mõistab sind paremini, kui seisad temast veidi eemal – ta näeb tervikpilti;
- kurt inimene ei reageeri, kui teda kõnetatakse selja tagant, siis tuleks talle viisakalt õlale koputada ja kõnetada vaid siis, kui ta sulle otsa vaatab;
- vältida taustamüra, panna istuma eemale taustamüra allikast (aknast, küttesüsteemist);
- rühmatöö puhul olgu vaegkuulja rühm võimalikult väike, kõigi näod olgu nähtavad;
- rühmas, kus viibivad vaegkuuljad, tuleb jälgida, et teised räägiksid kordamööda;
- leida vaegkuuljale tugiisik, kes vajadusel kordab või selgitab, millest räägiti;
- arvestada, et väljas ja suurtes ruumides väheneb hääletugevus;
- õpetamisel kasutada palju visuaalset näitlikustamist, kirjalikud juhised olgu lühikesed;
- kurt ja kuulmispuudega inimene peab saama aru, kui minnakse üle uuele teemale;
- kui kurt ei saa sinu kõnest aru, siis kirjuta;
- kurtide sõnavara võib olla suhteliselt piiratud, seetõttu võib olla raskusi ka loetud teksti mõistmisel (raskestimõistetavad on abstraktsed mõisted, võõrsõnad jms).
Allikas: http://www.tps.edu.ee/materjalid/sissejuhatus/?8_Kuulmispuudega_lapsed_ja_nende_arendamine
E-portfoolio 